"Mul on vaja mäletada kõike, mis minuga toimub, sest ilmselt üsna varsti seda enam ei ole. Ma pean elama praegu, nagu oleks see kogu mu elu. Ma tahan olla parim mina, kes ma selles olukorras olla suudan ..."
Ilmselgelt tahtsin seda raamatut lugeda: Eia Uus kirjutas "Minu Prantsusmaas" põnevalt ja kaasahaaravalt ("Kuu külma kuma" küll alustasin, aga paistis, et selle teema ja stiil läksid minust mööda - 16aastasena oleks kindlasti sedagi nautinud), tegevus toimus Pariisis, peategelaseks minuvanune noor naine ja esikaas on lummav. Mida veel tahta? Kindlasti üks mõnus lugemine. Üks noor naine elamas oma unistust, elamas Pariisis. Mis saaks veel romantilisem olla? Mis saaks veel lähedasem olla? Ja ometi ... mis saaks veel klišeelikum olla? Oeh ... Järjekordne raamat, mille esikaas ja tutvustus on põnevamad kui raamat ise.
Eve kolib Pariisi, et elada oma unistust, st näha Pariisi. Kuidagi iseenesest kolib ta kokku oma ülemusega ja sama iseenesest kolib ka tema voodisse, neist saab paar. Ja siis tuleb keegi, kes lööb Eve jalust ja paneb ta kahtlema oma senises suhtes, armastuses ja kes teab milles kõik veel. Kuidas edasi? Kellega edasi? ... Seda imelikum on kogu loo lõpp, sest tegeikult polnudki vahet, et kellega ja kuidas ...
Kirjeldused paarikese salajastest kohtumistest, kõrgepinges kallistustest ja kuumavatest kehadest, kuigi "juhtunud" pole midagi, on inimlikud ja siirad. Ja ometi lugesin ikka äärmise ükskõiksusega. Inimesed, kes eitavad seda, mida nad teevad ("Me oleme kõigest sõbrad!") ega tea, mida nad tahavad ega julge otsuseid vastu võtta ... nii ... tavaline. Ja see lõpp, mis oli imal ood armastusele. Ja selles imaluses muidugi armas ja miks mitte, ka täitsa võimalik. Aga kogu selle eelneva segaduse taustal juhtus viimasel viiel lehel lihtsalt liiga palju.
Kirjutatud oli ladusalt küll ja kohati huvitavalt, aga midagi ülihead ei leidnud ei loost endast, ega kirjutatust. Lootsin vist rohkem Pariisi. Lootsin rohkem sisu. Ma ei tea, sellised inimsuhted on alati nii banaalsed. Tuleb kirjutada väga-väga hästi, et see mõjuks hea ja puudutavana, mitte järjekordse suhtedraamana ... Päris suhtedraama polnud. Selle oma unistuste täitmise loo võtan siit kaasa küll. Vahel tuleb mõned asjad ... vahel mõned inimesed ja hetked ohverdada, et täita oma unistusi. Et olla edaspidi parem inimene ja mitte kibestunud. Aga seda liini oleks tahtnud tugevamalt ja pidevamalt tunda. See oleks võinud olla põhi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar