.

Ei mingeid rabavaid arvustusi. Märgin üles, et ei unustaks.

Minu Jeruusalemm

Heilika Pikkov


"Teda kuulates saan ma äkitsi aru millestki väga olulisest. Minu ankur, mis mind pinnal hoiab ega lase sihitult triivima minna, on pere. Ema Ksenial on selleks alati olnud usk. Need on kaks väga erinevat viisi, kuidas oma elu elada."

Ma olen seda raamatut (teadmatult) oodanud juba sellest ajast peale kui "Õlimäe õisi" vaatamas käisin. Nii oleks tahtnud teada tausta. Milline on Heilika ise ja milline on ema Ksenia väljaspool filmikaadreid. Mis elu see on, mida nad seal tegelikult elavad. Tuleb välja, et autor ise on ka alati tahtnud sellist taustaraamatut lugeda ja nüüd siis kirjutas selle.

Esiteks ongi selles raamatus dokumentaalfilmi tegemise lugu. Lugu sellest, kuidas autor ema Kseniaga kohtus, kuidas ta käis mitmel korral kloostris, kuidas lõpuks seal filmis ja kuidas selle kõige jooksul nad üksteisele avanesid ja neist kahest head sõbrad said.

Teiseks on muidugi lugu nunnadest ja nende elust kloostris. Vahel käis läbi mõte, et sellisel kohal (Õlimäel, kohas, kus Kristus taevasse tõusis) peaks olema midagi paremat. Pühendunumat, haritumat ... Just sellesse kloostrisse on nunnad kokku sattunud sajal erineval põhjusel ja usk pole tingimata olnud peamiseks tõukejõuks. Ometi nad seal oma elu usus elavad. Ja eks naiste kogukond on ikka naiste kogukond. Eriti kui nii palju erinevaid inimesi koos, ei ole isegi kloostris ainult õnnis rahu.

Kolmandaks on raamatus Heilika enda arenemise lugu. Inimeseks, tüdrukust naiseks, emaks. Selline inimlik areng, väärtuste muutumine ja kujunemine. Selle raamatu "minu" osa. Ja need elu nii loomulikud ja samas alati inimest muutvad sündmused nagu sünd ja surm on ka selles loos olemas.

Kirjutatud oli meeldivalt. Ei mingi suurteos, aga mõnusalt loetav ja eks huvi teema ja koha vastu andis ka häid emotsioone palju juurde. Mingi Jeruusalemma-igatsus tuli peale, mida varem pole olnud. Varem mõtlesin, et see oleks küll üks utoopiliselt äge koht, mida külastada, aga mingit erilist tõmmet polnud. Nüüd on. Mind väga paelub see mitmekesisus ja intensiivsus. Juudid, kristlased ja moslemid kõik ühe intensiivselt ühel kohal seda omaks pidamas. Väega koht peab see olema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar