"Aga eks ole iga reis püüd klišeedest pääseda, et siis seda enam nende lõksu langeda või vähemalt leppida tõsiasjaga, et reisitakse ikka ainult enda sees, et tee on illusioon, et liikumatus varitseb meid ka reisipalavikus, et ainsana loeb illusioonide kaotamise hetk."
Need on tõepoolest märkmed. Katked siit ja sealt, pealinnast ja pärapõrgust (mis lõppeks on Eesti puhul üks ja seesama, vähemalt prantslasele). Seosetud killukesed ja veidi pikemad mõtisklused. Richard Millet on teinud omi märkmeid kahel reisil Eestisse, üks neist külmas veebruaris ja teine tormises mais. Tihti pole need aga Eestist, vaid lihtsalt Eestis. Juhtus nii, et autor mõtiskles omi mõtteid siin.
Eesti kohta räägib ta enamasti eestlannade kehakumerusist, loodusest ja muusikast. Aga ta otsib (ja kahtlemata leiab) siit ka palju inetut, tarbetut ja õnnetut, nõukogudeajast jäänut, kapitalismist vaevatut jne. Samas ei ole arhitektuuri ja inimeste halluse kirjeldamine sugugi üdini negatiivne. (Eesti on siiski mingis mõttes paradiis ... kuigi ma täpselt ei taju, mida autorile see sõna võiks tähendada, ehk oli lihtsalt sõnakõlks.) Ükski negatiivne asi pole justkui Eesti kohta negatiivne, vaid märgib üleüldist Euroopa ja maailma langust. Või ka autori depressiivsust ja lootusetust. (Allakäigu tunnistaja, kes püüab enese eest põgeneda ja näebki maailmas vaid seda allakäiku ... ja tihti ka ilusaid naisi, aga neidki hetki varjutavad märgatud prostituudid.) Vahetevahel ikkagi üllatav, et ilu poolt katavad sinised silmad ja ümarad tuharad, lumi ja hundid ... Aga hallust ja allakäiku märgib ülejäänu - elumajad ja tänavad, linnaks nimetatud külad jne.
Aga nii üdini prantslase kirjutatud raamat. Inglasi, inglise keelt ja "amerikaniseerumist" (mis tema silmis võrdub ühtlustumise ja labastumisega) vihkab ta sama kirglikult kui provintsi. Prantslasena näeb ta end kindlasti mitmekesisuse kaitsjana. Aga olgu nende suurte keelte ja meeltega, kuidas on. Tahtku nemad, et nende keelt räägitaks ja mõistetaks. Eestlane seda vist ei talukski. Ei taluks, et massid kipuksid millegi nii intiimse kallale nagu seda on oma keel. Ja võib-olla seepärast jäi eestlane veidi varju ja elab oma salajast elu ette tõmmatud kardinate taga. Et igasugused ei tuleks meie õuele ...
Lõpetuseks võib vist öelda, et see, mida sa ütled, ütleb rohkem sinu enda kohta, kui selle kohta, kellest räägid.
(Ah jaa ... mulle meeldis!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar