"Kõik pole kuld, mis hiilgab;
kõik pole halb, mis erineb."
Kätlin ise pealkirjastas oma raamatu kui "Maailma teistpidi vaatamise õpik" ja kindlasti see seda ongi. Huvitav on ju lugeda, kuidas keegi vaatab maailma teiselt nurgalt, sealt loori tagant. Samas ... juba see alapealkiri vastandas tohutult islamit ja Euroopa kultuuri. Mingit propagandat ma ei näinud ja tegelikult ei tundunud jutt ka otseselt halvustav (kuigi üksikute lõikude põhjal nii võib tunduda ja paljudele ka kogu raamat selle tunde jättis). Võtsin raamatut kui ühe mosleminaise mõtisklust ja sel puhul on ju loogiline, et tema jaoks on islam ainuõige valik ja kõik muu ... mitte nii õige. Samas, ega ses Euroopa kultuuris nüüd ka ainult paljad beibed ja matsid mehed ole ... Ja islamis kõik nii ilus ja hea ...
Raamat jättis mulle ikkagi positiivse mulje ja tekitas edasiviivaid küsimusi. Kuidas elada endaga kooskõlas? Seda hoolimata ühiskonna mõjudest ja survest ... ka moevooludest. Mida ma tahan päriselt teha ja kanda ja mõelda ja tunda ja mida ma teen/mõtlen/tunnen vaid seepärast, et ühiskond minult seda eeldab?
Just selles endaga kooskõlas elamises peitus minu jaoks tegelikult raamatu võti. Minu jaoks oli see raamat eneseleidmisest, julgusest ennast otsida ja leida. Mul on hea meel, et autor on kuulanud oma südame häält ja selle järgi tegutsenud, leidnud enda jaoks ainuõige tee ja seeläbi leidnud õnne ja rahu. Selliseid inimesi võiks rohkemgi olla, kes julgevad seda teed mööda minna. Kirjutas ju autorgi oma raamatus, et ta ei julgenud end esialgu moslemiks tunnistada, teadmata, mis teda tagasi hoidis. Islamiusu kombeid oli ta aga juba ammu järginud. Loodan, et see raamat annab inimestele julgust kuulata oma südant ning elada oma hingega kooskõlas. Ja loomulikult loodan, et see raamat toob lugejate südamesse sallivust ja mõistmist, oskust enne mõista kui hukka mõista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar